Matk Parmasse ehk kuidas meist seekord said soo-uurijad

Nende kuude viimastel pühapäevadel, mil matk on saanud Põhja-Itaalias asuva Parma linnakese suunas toimuda, oleme kogeda saanud tegelikult erisuguseid paiku ja tundmuseid, mida kõike polegi kirjaridadega võimalik edasi anda. Üht saab öelda – äge kogukonna tunne on küll. Igatahes, novembrikuu viimane pühapäev, mis oli ühtlasi esimene advendipäev, saime oma matkalistega kokku Jõgevamaal.

Jõgevamaa matk tähistas ühtlasi seda, et tegelikult oleme juba Parma linna lävele jõudnud, mõnisada kilomeetrit on veel jäänud ja kohal me olemegi. Nüüd aga Jõgevamaale tagasi. Endla matkarada – seal me käisime. Oli see üks iseäranis paik ja võrreldes meie varasemate rabakäikudega täiesti teist nägu ja tegu. Nojah, tegelikult ei kujutanud üldse ette, et Jõgevamaa endas taolisi pärleid peidab.

Wanderlusti matkajuht Signe tegi meile looduskaitseala keskuse juures sissejuhatuse, kus me oleme ja kuhu looklevad rajad meid viivad. Tegelikult looklesid need vaid kuniks rappa jõudsime. Rabas nägime juba üht imetabast pikka joonlaud-sirget teed, mida mööda kulgesime ja olime. Äge!

Kindlasti soovitame üles leida see paik, et seda ise kogeda.

Nüüd aga oleme oma selle aasta viimase matka ootel, mis leiab aset Harjumaal ja juba 27. detsembril. Ühtlasi jõuamegi aasta lõpuks ka oma matkade eesmärgi täidetud – jõuamegi Parma linnakesse. Läbi nende matkade oleme saanud nii ägedaid kodumaa paiku näha, et süda laulab.