Juuksehooldus

Hooldus põhineb Alfaparf Semi di Lino Moisture seeria toodetel ja Alfaparfi väljatöötatud juhenditel.

Pakume kahte protseduuri, mille valik sõltub kliendi juuste olukorrast:

1. Sügavtoimeline intensiivhooldus väga kuivadele juustele
   1. ilma lisasoojuseta
   2. lisasoojusega

NB! Protseduur valitakse konsultatsiooni (5-10 min) tulemusena. Broneerimise aeg sisaldab ka konsultatsiooni, konkreetne protseduur broneerimisel ei kajastu.

Hooldus on suunatud juukse kiudtüve kahjustuste parandamisele ja leevendamisele. Teostatakse Alfaparf Semi di Lino Reconstruction tooteseeria abil ja Alfaparfi väljatöötatud hooldusjuhendi alusel. Konkreetsete toodete valik ja hoolduse protseduur sõltub kliendi juuste olukorrast. Võimalikud on kaks hooldust:

1. Külm kauterisatsioon – väga kahjustatud juuste korral
2. Termiline kauterisatsioon – väga kahjustatud juuste korral

Hooldus annab pikaajalise efekti, mis on nähtav juba peale esimest protseduuri. Juuksed on siledad ja terve välimusega. Hooldused põhinevad kolmel koosmõjulisel toimel – proteiinid, lipiidid ja mineraalid.

Kasutatakse Alfaparfi Semi di Lino Diamond seeria tooteid ja Alfaparfi väljatöötatud hooldusjuhendit. Hooldus sisaldab kahte erinevat protseduuri, sõltuvalt kliendi juustest:

1. teemanthooldus tuhmunud juustele
   1. ilma lisasoojuseta
   2. intensiivne, lisasoojusega

Juuksed on pikad niitjad ja tavaliselt pigmenteeritud  kiud,  mis kasvavad läbi marrasknaha (epidermise), saades alguse pärisnahas (dermises) asuvast karvanääpsust (näsast). Iga selline juuksekiud koosneb rakkudest, mille põhikomponent on aminohapetest moodustunud proteiin – keratiin. Juuksed pole küll inimesele möödapääsmatult vajalikud, kuid neil on palju tähtsaid funktsioone. Juuksed (karvad üldse) pakuvad kaitset UV-kiirguse eest, annavad sooja (peanahal puudub rasvakiht), laiendavad naha sensoorset võimekust. Lisaks koguvad juuksed endasse toksilisi aineid (nt plii), neid saab kasutada keskkonna saastumise sensoritena.

Inimeste jaoks on juuksed nende individuaalse eripära väljendajaks ja täiendajaks, kõrvalseisjatele silmailu ja kõneaine allikaks.

Juuste eripäraks on fakt, et need on täielikult uuenev struktuur inimese kehas. Selle fakti tähtsust tavaelus ei teadvustata, aga tänu sellele omadusele ongi olemas sellised teenused nagu ka Võlumaa pakub. Ilma uuenemiseta ei saaks keegi eksperimenteerida oma juustega, neid tuleks hoida nagu silmatera. Igatahes, maailm oleks hoopis teistsugune, kindlasti mitte nii meeldiv paik.

Karva  asukohast nahas ja seotud elunditest on pakkuda Briti Entsüklopeedia vahendusel joonis, mis aitab  teemat paremini mõista.

Juuksekarva osa, mis jääb naha pinnast allapoole, nimetatakse juukse juureks. Juur saab alguse nääpsust (näsast, folliikulist), mis on reproduktiivorganiks, kus toimub karva moodustumine ja kasv. Karvanääpsud moodustuvad inimloote varajases arengustaadiumis 9-ndal nädalal, koos kulmude, ülahuule ja lõua nääpsudega. 22. nädalal on täiskomplekt karvanääpse juba olemas.

Karvanääpsude arv on sünnijärgselt kindel suurus, neid juurde ei teki. Pigem hakkab nende arv inimese vananedes vähenema. Küll aga on muutuv inimese skalbi suurus. Seetõttu on vastsündinute juuste tihedus ligikaudu 2x suurem kui täiskasvanul.

Aktiivne rakkude jagunemine toimub nääpsus papilli ümber, mis on juukse elav osa. Elav seetõttu, et just siin toimub rakkude ja proteiini süntees, mida toidavad sellega ühendatud veresooned. Iga 23-72 tunni järel toimub siin rakkude jagunemine, mis kasvatab juuksekarva ja mille tagajärjel karv liigub ülespoole, epidermise suunas. Papilli ümbritsevad melanotsüüdid, mis toodavad värvipigmenti melaniini (vt juuste värvimist), siin saavad juuksed endale ka iseloomuliku värvuse. Kõrvaloleva pildi järgi tundub, et see kõik toimub sügaval naha sees, aga tegelikult on papill u 4 mm sügavusel nahapinnast, kõigest.

Juukse juur jaotatakse piki juukse püsttelge veel mitmeks eristuvaks osaks, mis on seotud selles osas toimuvate protsessidega. Kõige madalam osa papilli ümber on raku maatriks, milles toimub rakkude jagunemine ehk juukse kasv. Siia nääpsu välise osa külge kinnitub karvapüstitaja lihas, mille teine ots kinnitub dermise ja edipidermise vahekihti. See lihas tekitab kokkutõmbel “kananahka”. Seda juure osa, mis hõlmab endas nii papilli, maatriksi kui melanotsüüdid, nimetatakse ka karvasibulaks, seda tema kujust tingituna. Sibula ülemine piir on seal, kuhu kinnitub püstitajalihas.

Raku maatriks läheb piki juuksetelge ülespoole liikudes üle rakkude eristumise osaks, millele järgneb karva keratinisatsiooni osa. Viimane märgitud tsoon tähendab et pärast seda on juus n-ö valmis. Karval on olemas kõik struktuurielemendid, midagi enam ei lisandu. See valmidus juhtub enne rasunääret, rasuga kaetakse juba valminud karva, mis võimaldab sellel kergemini nahast väljuda. Arvestame, et karva väliskihis olevad keratiinsoomused avanevad liikumise suunas ehk ülespoole, st naha sees liiguvad “vastukarva”. Kogu protsess uue karva tekkest kuni selle nahast väljumiseni võtab aega u 3 nädalat. Sisuliselt pärast keratinisatsiooni saab juuste defektide puhul tegeleda ainult tagajärgedega. Seepärast on väga olulised ka kõik sekkumised, mis mõjutavad karva teket ja sellega seotud tegureid.

Juuksehooldus on otseselt seotud juuksekarva ehitusega. Juus koosneb kolmest osast: juur, tüvi ja ots. Juure osast liigume edasi tüve juurde, millega seonduvad ka erinevad hooldused. Tüvel on eristatavad kolm kihti:

• Tuum e säsi (medulla) on suhteliselt ebaühtlane piirkond karva keskel olevas õõnsuses ning sellel on juukse omadustele väga väike mõju. Peenematel karvadel ei pruugi seda üldse olla, võib olla ka katkendlik. Otseselt sellega juuksehooldustel ega ühelgi töötlusel kokku ei puututa. Leiab rakendust kriminalistikas.
• Keskmine kiht e koor e kiudtüvi (cortex) moodustab karvatüvest peamise osa. Osakaal juuksekarva kogukaalust on u 70-90%, suurem number on jämedamatel juustel. Koor määrab enamuse karva omadustest, sh elastsuse ja värvi. Koor sisaldab kahte tüüpi värtnakujulisi para- ja ortorakke, mille osakaalud ja paiknemine korteksis määravad ka juuksekiu lainelisuse (vt ka samal lehel eraldi lainelisuse omadust). Sirged juuksed (tüüpiliselt asiaadid) on äärmus, mis sisaldab ainult pararakke. Afro-juuste korral on valdavad ortorakud. Nende kahe tüübi vahele jääb europiidne, mis sisaldab mõlemat tüüpi rakke. Pararakud on pakitud nii tihedalt, et niiskus praktiliselt nendevahelisse ruumi ei imendu. Need muudavad juuksekarva ka jäigaks ja tugevaks. Ortorakud seevastu on pakitud üsna hõredalt ja on võimelised kergesti niiskust absorbeerima, neid sisaldav karv ise on pehmem ja kergesti kuju muutev.
• Väliskiht e kutiikul (soomuskiht), on tüvi pealmine läbipaistev osa,  keemiliselt väga vastupidav ja kaitseb juukseid välismõjude eest. Osakaal on umbes 10% juuksekarva kogukaalust. Koosneb lamedatest ülekattega keratiini rakkudest ehk soomustest, mis paiknevad nagu katusekivid. Iga selline soomus on u 0,5 μm paks ja (45-60) μm pikk, kihi seest väljaulatuvat osa on igal soomusel u (6-7) µm. Soomuskiht võib sisaldada 5-10 kihti selliseid soomuseid, negriididel tüüpiliselt 2 kihti, mis teeb nende juuksed nõrgemaks. Soomuskihi kahjustused viivad selle lõhenemiseni, võimaldades välismõjudel jõuda kooreni ja muutes juuksed hapraks, raskesti kammitavaks ning kergesti katkevaks. Soomus ise pole samuti homogeenne, omades kihilist struktuuri. Välimine kate ehk epikutiikul on sisult lipoproteiinkile, paksusega u 10-14 nm. Pealt on see kaetud 18-MEA rasvhappega (paksus u 1 nm), vähemalt looduse poolt on see kate ette nähtud. Kuigi kate on õhuke, ei saa seda niisama maha pesta, sest ühendus alusega on keemilise sideme kaudu. Paraku aga inimestel kipub see juuste ohjamise (kõikvõimalikud tahtlikud ja tahtmatud protseduurid) ja üldse igapäevaste tegevuste käigus kaduma, mis ei mõju juustele kuigi hästi. Edasi tulevad kolm põhikihti: A-kiht (paksus u 50nm), eksokutiikul (paksus u 150 nm) ja endokutiikul (paksus u 150 nm). Need põhikihid sisaldavad palju, aga samas langevas osakaalus tsüstiini (vt allpool), mis teeb need väga tugevaks ja vastupidavaks mehaanilistele mõjutustele. Tugevus seega väljaspoolt sisse liikudes väheneb ja paindlikkus jällegi suureneb.

Eelnevalt märkisime, et juuste põhiline koostisaine on keratiin, mis on proteiin. Proteiinidega puutume veel palju kokku, mitmesuguste hoolduste juures näiteks. Lugejal on ka kasulik neist natuke rohkem teada, siis tekib selgem arusaam nende rollist ja tähtsusest nii mitmesuguste iluprotseduuride kui ka tervise juures üldiselt. Juuksed ka koosnevad peamiselt proteiinist ( u 65-95%, sõltuvalt niiskusest). Proteiinid (valgud) on vee järel peamine inimkeha ehitusmaterjal, neid leidub organismi kõikidel tasanditel – nahk, juuksed, lihased, küüned, kõõlused, ensüümid, hormoonid, antikehad, hemoglobiin, müoglobiin, lipoproteiinid, kõikides elutähtsates osades ja funktsioonides. Neid on kerajatena, niitjatena, kristallilistena, amorfsetena, väga erinevate keemiliste ja füüsikaliste omadustega.

Keratiin on kiuliste struktuurivalkude  ühe perekonna nimetus. Selle aminohappeline koostis on muutuv, sõltudes keratiini asukohast organismis (juuksed, küüned, nahk). Juuste puhul sõltub keratiini koostis sellest, kas asukohaks on koor või kutiikul, isegi kutiikulite kihtides on keratiinil erinev koostis.

Uurime natuke lähemalt keemilisi sidemeid, mille abil moodustatakse aminohapetest keratiin. See võib näida esmapilgul üleliigne, aga see pole nii, sest need sidemed määravad kõik juuste omadused ja neid saab iga inimene mõjutada kättesaadavate vahenditega. Enamgi veel, neid mõjutatakse tihti teadmatusest ja need mõjud pole enamasti sugugi soovitavad. Kui lugeda kosmeetikatoodete kirjeldusi, siis seal mainitakse pidevalt midagi proteiinidest jms. Seepärast on kasulik teada, mida need sidemed endast kujutavad ja mis omadusi need juustes mõjutavad.

Proteiinide, sh keratiini esmaseks ehituskiviks on aminohape. Selle struktuur on toodud juuresoleval joonisel. Meid ei huvita ainult üldvalem, vaid nimelt struktuur. Tuletame meelde mõnede keemiliste elementide tähiseid: C on süsinik, O on hapnik, N on lämmastik, H on vesinik, S on väävel. Struktuurivalemis neid elemente ühendavad sirglõigud tähistavad keemilist sidet. Aminohapet defineeritakse kui orgaanilist ühendit, mis sisaldab amino- (NH₂) ja karboksüül- (COOH-) rühma. 

Meile on olulised 20 aminohapet, mida nimetatakse ka standardseteks. Need on esindatud inimeste geenides, kandes edasi pärilikkuse informatsiooni (on veel 2 hapet, aga neid pole geenides). Neid nimetatakse ka valke-moodustavateks aminohapeteks, sest moodustavad peptiidsidemeid (sellest järgnevalt), mis on proteiinide aluseks. Süsiniku aatomit aminohappes tähistatakse alfaga juhul, kui see on süsinikku sisaldavale funktsionaalrühmale (antud juhul karboksüülrühmale) vahetult järgnev. On olemas ka beeta, gamma, delta, aga need ei paku meile huvi. Meie elu ja ka juukseid mõjutavad alfa-süsinikuga ehk alfa-aminohapped, kus funktsionaalsed rühmad (antud juhul amino-, karboksüül- ja kõrvalahel) kinnituvad alfa-süsiniku külge.

Kõigil neil funktsionaalsetel rühmadel on oma ülesanne. Amino- ja karboksüülrühm võimaldavad moodustada peptiidsidet, mis on aluseks proteiinidele, kõrvalahel on ainuke erinevuse allikas aminohapete vahel. Tähis R kõrvalahelas märgistab aatomit või nende rühma, mis süsivesinikus asendab vesiniku aatomit. Need rühmad annavad aminohapetele nime ja määravad ka nende füüsikalis-keemilised omadused.

Kõrvalahela alusel jaotatakse aminohapped nelja rühma: nõrgad happed; nõrgad alused;  polaarsed (hüdrofiilsed); mittepolaarsed (hüdrofoobsed). Omades nüüd esmast ülevaadet aminohapetest, liigume edasi proteiini moodustamise juurde. Selleks tuleb aminohapped omavahel kokku ühendada, milleks loodus on välja mõelnud eelmainitud peptiidsideme.

Kaks aminohapet ühinevad peptiidsideme abil, milleks ühe aminohappe karboksüülrühm ja teise happe aminorühm moodustavad kovalentse keemilise sideme süsiniku ja lämmastiku vahel. Selle reaktsiooni käigus eraldub vee molekul, mistõttu seda reaktsiooni nimetatakse ka kondensatsiooniks. Selline reaktsioon toimub ka juuksekarva sibulas, karvapapillis, keratiini sünteesil. Aminohapetest pärast peptiidsideme moodustamist alles jäänud osa nimetatakse aminohappe jäägiks.

Peptiidsideme moodustamine vajab energiat. Kehas võetakse seda ATP (adenosiintrifosfaat) lagunemisest, mille moodustamine omakorda vajab toitu. Moraal on selles, et juuksed ja nende kasv ei kuulu elutähtsate organite/funktsioonide (nt aju, süda) hulka ja kui juuste omanik harrastab mingeid (nälja)dieete, mõjutab see ka juuste kasvu.

Joonisel näidatud kõrvalahelate koostis ehk siis aminohapete järjestus peptiidahelas on määratud inimese geneetilise koodiga. Need kõrvalahelad võivad olla samad või ka erinevad, seega saavad peptiidsidet moodustada omavahel nii identsed kui erinevad aminohapped.

Üks aminohape on monomeer ehk elementaarühik, mis peptiidsideme kaudu teise aminohappega ühinedes moodustab dipeptiidi ehk dimeeri. Kokkuleppeliselt nimetatakse selliseid peptiidsidemetega aminohapete järjestatud ahelaid polüpeptiidideks, kus on rohkem kui 50 aminohapet. Kõik proteiinid (sh keratiin) on polüpeptiidid, kus sisaldub vähemalt üks pikk ahel. Sama teema teisest vaatenurgast – suure hulga monomeeride ühendamisel ahelasse tekib polümeer, tähendab proteiinid on ka polümeerid. Peptiidside tekitab proteiini primaarstruktuuri, mis on pikk aminohapetest moodustatud n-ö niit (vt joonist allpool).

Polüpeptiidi selgitaval joonisel on rohelisega tähistatud peptiidside, mis on aluseks ka keratiinile, seega juustele. Ilma selle ahelata pole ka juukseid. Kas see ahel on püsiv, või on ka oht et see võib laguneda? Jah, võib ka laguneda. Aga seda käsitleme allpool, kui kõik sidemed on üle vaadatud.

Järgmine oluline side on seotud sellise keratiinis leiduva aminohappega nagu tsüsteiin. Kaks tsüsteiini molekuli võivad liituda sellesama kõrvalahela kaudu, moodustades dimeeri, nimega tsüstiin. Väga sarnase kõlaga nimi! Selles dimeeris kumbki tsüsteiini molekul kaotab ühe vesiniku aatomi ja elektroni, st teda oksüdeeritakse. Moodustuv side on kõrvalahela kahe väävli aatomi vahel ja seda nimetatakse disulfiidsidemeks. Selline side on levinud ka paljudes teistes proteiinides, kus leidub väävlit sisaldavaid aminohappeid, mitte ainult keratiinis. Täiendavalt nimetatakse seda sidet ka ristsidemeks, sest

moodustub eri ahelates (risti ahela suunaga) olevate tsüsteiini molekulide vahel, st on intermolekulaarne. Tänu sellele sidemele on keratiin tugev ja sitke, vastupidav paljudele välistele mõjudele. Tsüstiini joonisel on toodud kaks mõistet – oksüdeerimine ja redutseerimine. Esimesel juhul kaotab oksüdeeritav tsüsteiin elektroni, teisel juhul on tsüstiin redutseeritav ja saab elektroni juurde. Kogu asja mõte on selles, et see reaktsioon on pööratav.

Miks see oluline on? Sellel reaktsioonil põhineb püsilokkide protseduur. Huvilised võivad lugeda mõne püsilokke võimaldava vedeliku karbilt, mida see sisaldab. Kindlasti jääb seal silma midagi oksüdeerimise ja redutseerimisega seotut. Ei mingeid imesid, lihtsalt keemia! Ja nii on see kõikide protseduuridega, mis juustele tehakse. Mida paremini seda tausta teada, seda lihtsam on sobivat protseduuri valida ja väiksem võimalus juukseid kahjustada.

Mõni rida ka püsilokkidest, mille kohta saab lugeda ka püsilokkide lehel. Oletame et meil on kõrvuti kaks sirget ja pikka ning painduvat teivast, mis on omavahel mingi perioodilisusega ühendatud pulkadega. Seega nagu redel. Seda redelit ei ole lihtne painutada tasandil, kus asuvad mõlemad teibad ja ühendavad pulgad, ehk siis diagonaalis. Risti selle tasandiga saaks küll painutada. Oletame järgnevalt, et mitte kaks teivast, vaid suurem hulk on selliselt kõrvuti asetatud ja omavahel ühendatud, moodustades mingi silindrilise keha. See hakkab juba juuksekarva ehitust meenutama, mida me allpool käsitleme. Seda ei õnnestu enam kuidagi üheski suunas painutada, kui neid omavahelist ühendust tagavaid pulki ei eemalda. Nende pulkade vasted juuksekarvas ongi disulfiidsidemed.

Püsiloki korral tuleb esmalt need sidemed lahti ühendada, seejärel juustele lokirullidega uus kuju anda, mille järel tuleb uued sidemed tekitada, mis seda uut kuju kinnistavad. Seega kaasneb püsiloki protseduuriga nii keratiinis asuva tsüstiini (u 17%) redutseerimine kui ka tekkinud tsüsteiini oksüdeerimine.

Lisaks disulfiidsidemetele on keratiinis veel kahte tüüpi keemilisi sidemeid, mis samuti nagu disulfiidside annavad keratiinile ruumilist püsivust. Need on vesinik- ja iooniline side. Need sidemed on lihtsamini lõhutavad ja taastatavad. Vaatame ühte sellist nelja sidemega pilti, kus on toodud kaks paralleelset polüpeptiidi.

Vesinikside on elektrostaatiline tõmbejõud, mis esineb polaarsete molekulide vahel. Vesinik, mis on ühes molekulis seotud fluori, lämmastiku või hapnikuga, moodustab nõrga sideme teises molekulis samuti kas fluori, lämmastiku või hapnikuga. Sideme tugevus (vastupanu katkemisele) on keskmiselt u 1/10 kovalentse sideme tugevusest, see on nõrgem ka ioonilisest sidemest, suhteliselt on see kõige nõrgem keratiinis olevatest sidemetest. Kuid seda sidet ei saa alahinnata, see on oluline ja võimaldab moodustada 3-mõõtmelist aminohapete struktuuri. See side esineb kuivas juukses, märjas juukses on see kergesti katkev. Seetõttu on märjad juuksed nõrgemad, käitudes erinevalt, kui neid venitada või deformeerida. Märjad juuksed venivad pikemaks vesiniksidemete katkemise tõttu, kuivades taastub endine olukord. Kui märjad juuksed lokirullidele keerata, siis kuivades jäävad need lokki, sest vesiniksidemed taastuvad uues olukorras. Küll aga sellised lokid ei kesta kaua, ainult esimese vihmasajuni.

Iooniline side (ka soolasild) tekib vastandmärgiliste laengutega aminohapete funktsionaalsete gruppide (positiivse amino- ja negatiivse hüdroksüülrühma) vahel. Selline side panustab samuti proteiini stabiilsusse, nagu vesinikside. Iooniline side on tugevam kui vesinikside, ainult veest ei piisa selle lõhkumiseks. Ioonilist sidet ohustab aluseline keskkond, st kus pH >7. Sellises keskkonnas eemaldub üks vesinikioon aminorühmast, muutes selle neutraalseks, millega kaasneb ioonilise sideme katkemine. Mida aluselisem keskkond, seda suuremas ulatuses ioonilist sidet lõhutakse. Kergelt happeline keskkond on juustele kõige sobivam, siis on soolasild kõige tugevam. Ka looduse poolt on seda arvestatud, peanaha ja juuste loomulik keskkond ongi kergelt happeline. Selle happelisuse hoidmisse panustavad rasunäärmed, mille rasu koosneb suuresti rasvhapetest.

Need neli sidet esinevad keratiinis ja muudavad juuksed selliseks, nagu me neid teame ja tunneme. Vesinikside on kõige kergemini lõhutav, selleks piisab juuste märgumisest. Iooniline side tahab lisaks märgumisele ka aluselist keskkonda. Disulfiidsideme lõhkumine nõuab lisaks esmalt ka redutseerijat ja seejärel oksüdeerijat, et juuste tugevus taastada. Peptiidsidet me lõhkuda ei taha, siis jääme juustest ilma, kui keratiini pikad niidid katkevad. Kui korraga kõik peptiidsidemed juustes katkeksid, jääks järele paar peotäit pulbrit.

Kõige tavalisem kahjulikest mõjudest  ja paraku ka kahjustavam peptiidsidemetele on UV-kiirgus. UV-kiirguse mõju juustele on uuritud ja uuritakse ka edaspidi, seda eesmärgiga paremaid kaitsevahendeid välja töötada. UV põhjustatud fotokeemilised kahjustused hõlmavad laia vahemikku, peptiidsidemete lõhkumisest pigmendi kahjustusteni. Erinevad uuringud on näidanud, et põhiline kahjustus tuleneb kiirgusvahemikust 254-400 nm. UVB kiirgus kahjustab juukse proteiine (juuksed katkevad) ja UVA kahjustab pigmenti (juuksed pleegivad heledamaks). UV-kiirgus tekitab seda neelavates proteiinides vabu radikaale, mis kahjustavad kõiki teisi juuste koostisosi. Kiirguse mõjul kaob ka kutiikuli välimisest kihist 18-MEA rasvhape, mis muidu teeb juuksed vetthülgavaks. Samuti lõhub kiirgus kutiikuli soomuste vahel asuvat looduslikku liimikihti (rakumembraani kompleksi, vt allpool).

Tavaliselt, kui kiirguse annus pole ülisuur, toimuvad need kahjustused järk-järguliselt. Esimesena saab peamiselt kannatada soomuskiht. Kui sealne kaitse kaob (nt soomused langevad välja), siis järgneb juba kiudtüve kahjustamine, misjärel juus katkeb. Sellise järgnevuse põhjustab kiirguse neeldumise mehhanism, mis sõltub aine paksusest. UV-kiirguse mõju on seetõttu suurim väliskihis, sissepoole liikudes see mõju väheneb.

Lahenduseks on vähendada juustele jõudvat UV-kiirgust, kas juukseid kinni kattes või kasutades vastavaid UV-kaitsega hooldusvahendeid.

Nüüd jõuame keratiini ja edasi juuksekarva juurde. Siinkohal täiendav märkus ka proteiini (sh keratiini) struktuuri kohta, milles eristatakse nelja tasandit. Primaarne struktuur tekib peptiidsideme abil, see on kahemõõtmeline, sisuliselt lihtsalt moodustub pikk niitjas molekul. Järgnevad tasandid on juba ruumilised, st 3-mõõtmelised. Need on sekundaarne, tertsiaarne ja kvaternaarne tasand. Proteiini molekul pole niit ega leht, see on keeruka ruumilise ehitusega, keerutatud, painutatud ja volditud struktuur. Loodus on selle niimoodi teinud mitte lihtsalt kapriisist, vaid soovist säilitada stabiilsust, milleks vastav molekul peab olema antud tingimustel madalaima energiaga olekus. Mida madalama energiaga olek, seda rohkem vajatakse energiat, et seda muuta, lõhkuda, tasakaalust välja viia. Kõik need struktuuris esinevad geomeetrilised kujundid tulenevad eesmärgist saavutada madalaima energiaga olek.

Sekundaarse struktuuri meid huvitavaks olekuks on alfa-heeliks, mida me allpool keratiini juures ka käsitleme. Selle moodustamisse ja stabiilsusse panustavad molekulisisesed vesiniksidemed. Sekundaarne struktuur iseloomustab, kuidas molekul orienteerib ennast oma telje suhtes (seega selle pika niidi kulgemise suunas).

Proteiinimolekuli üldine 3-mõõtmeline kuju on tertsiaarne struktuur. Siia panustavad nii iooniline kui disulfiidside, samuti ka vesinikside. Viimane tasand on kvaternaarne, sel juhul on tegu proteiinide kompleksiga, kus kvaternaarne tasand iseloomustab erinevate peptiidahelate vastastikust paiknemist. Kõik proteiinid omavad primaarset ja sekundaarset struktuuri, vähesed omavad tertsiaarset ja veel vähemad kvaternaarset. Seega kuulub keratiin veel vähemate hulka.

Keratiini juures on olulised struktuurielemendid, millest keratiin moodustatakse. Esimene selline element on alfa-heeliks, mida juba eespool märkisime. Selline sekundaarne struktuur tekib, kui pikk niitjas peptiidahel parema käe reegli (liikumise suunas pöörleb spiraal päripäeva) kohaselt spiraalselt ümber hüpoteetilise silindri keerata. Struktuuri tekitavad ahelasisesed vesiniksidemed.

Need spiraali kooshoidvad vesiniksidemed on näitlikustamiseks kujutatud kõrval vasakpoolsel joonisel. Alfa-heeliksi samm (edasiliikumine ühe täispöördega) on 0,54 nm või siis 3,6 happejääki. Heeliksi iga N-H grupp moodustab vesiniksideme temast nelja happejäägi kaugusel asuva C=O grupiga. See teeb ümmarguselt 2,5 vesiniksidet heeliksi ühe täispöörde kohta. Need ongi need sidemed, mille katkemine märgumisel võimaldab seda spiraali sirgestada.

Seda protsessi on täpsemalt uuritud, ja uuritakse ka edaspidi, sest loodetakse praktilisi rakendusi. Selgub, et venitamisel toimub keratiini struktuuri muutus, kus alfa-heeliks läheb üle beeta-voldikuks, mis on teine oluline sekundaarne proteiinide struktuur. Selle muutuse käigus toimub (märja juukse) heeliksi spiraali “lahtikruvimine”, mille käigus vesiniksidemed senistes asukohtades lõhutakse ja tekivad uued. Selline üleminek toimub, kui karv on ligikaudu 20% pikemaks veninud, siis spiraal keerdub lahti (nagu lauatelefoni kaabel). Kuni selleni on venitus elastne, st karv tõmbub tagasi endise pikkuse juurde. Toodud numbrid on mõistagi varieeruvad indiviidide lõikes. Samuti on uuringud teostatud tervete juuste korral, kahjustused mõjutavad tugevalt kõiki juuste mehaanilisi omadusi. Lisaks on juukse struktuuris keratiin esindatud mitmes kohas, mis reageerivad erinevalt venitusele, keratiin pole ka ainus juukse koostisosa. Uuringud on näidanud juukse venitusega kaasnevat kompleksset muutust, kus lisaks alfa-heeliksi lahtikruvimisele kaasneb ka keratiinikiudude omavahelise libisemine. Ka protsesside järjestus on oluline, esmalt toimub venitus kutiikuli keratiinis, sellele järgneb koore rakkude komplekt. Siit juba on mõistetav, et kutiikuli kahjustus mõjutab seda protsessi. Looduse poolt on märgitud struktuurimuutuse mehhanism andnud juuksekarvadele suure püsivuse mitmesuguste mehaaniliste mõjutuste suhtes.

Järgmine struktuurielement on dimeer, mille moodustavad kaks keratiini alfa-heeliksit, mille aminohappelise järjestuse tõttu on üks neist I tüüpi (happeline) ja teine II tüüpi (aluseline või neutraalne) polüpeptiid. (vt selgitust ülalpool). Dimeer on superspiraal – kaks paremakäelist alfa-heeliksit omavahel keerdudes moodustavad vasakukäelise superspiraali. Asjad siiski pole nii lihtsad, varjundeid on rohkem. Tüüp I koosneb 9-st liikmest ja Tüüp II 6-st liikmest, nende kombinatsioone on palju. See on näide, et juukseid on väga erinevaid oma koostiselt, mis tähendab et võimaluse korral individuaalne lähenemine on alati põhjendatud. Olles nüüd elementaarsed ehituskivid üle vaadanud, tutvume juuksekarva ehitusega.

Juuksekarv koos selle struktuurielementidega on toodud alljärgneval joonisel (kohandatud http://www.dralinsyed.com põhjal).

Alfa-heeliksid moodustavad kokkupõimitud dimeeri, kaks dimeeri põimuvad kokku ja moodustavad tetrameeri. Tetrameer moodustab ühe protofilamendi, kaheksa sellist moodustavad mikrofibrilli. Komplekt mikrofibrille (40-50) moodustavad makrofibrilli. Komplekt makrofibrille (10-12) omakorda moodustab koore raku. Rakke on samuti erinevaid, nagu eespool koore juures sai märgitud.

See protsess on sarnane patsi punumisele, kus peened patsid järgemööda köidetakse punti ja nii edasi, aina jämedama patsi suunas. Algsest patsist dimeerist kuni koorerakuni suureneb patsi läbimõõt u 2500 korda.

Kõrvaloleval joonisel on näidatud ka rakumembraani kompleksi, mis esineb mikro- ja makrofibrillis, koorerakkude ja kutiikuli soomuste vahel. See on looduslik liim, mis hoiab neid struktuurielemente omavahel koos, moodustades terviku. Selle koostis sõltub paiknemise asukohast. Eristatakse kolme tüüpi komplekse: kutiikul-kutiikul, koor-koor ja koor-kutiikul. See liim peab siduma omavahel koorerakud, soomuskihi soomused ja koorerakud soomuskihi külge. Peamiselt koosneb see polüsahhariididest ja lipiididest. Soomuskihi soomuste vahel asuva kompleksi kaudu sisenevad kõik soovitavad ja mittesoovitavad kemikaalid juuksekarva koorde. Kui selline kemikaalide sisse-väljauhtumine on liiga intensiivne, siis kulutab see ka rakumembraani kompleksi, mis ei paku enam kaitset väliste kemikaalide vastu ega hoia soomuseid koos. Seepärast on paljude juuksehoolduste juures ka seda aspekti silmas peetud.

Kogu see süntees ehk looduse patsipunumine toimub karvanääpsus, keratinisatsiooni alguses. Selliselt moodustunud struktuur on äärmiselt stabiilne, kirjanduses toodud näite kohaselt on vaarao Ramses II muumiast saadud juuksekarvad samasuguse struktuuriga nagu praegustel inimestel. Looduses esineb sellist “patsipunumist” laialdaselt, nii taime- kui loomariigis.

Juuste aminohappeline koostis on järgmine: glütsiin, alaniin, valiin, leutsiin, isoleutsiin, fenüülalaniin, türosiin, trüptofaan, proliin, seriin, treoniin, asparagiinhape, glutamiinhape, lüsiin, arginiin, histidiin, tsüsteiin, tsüstiin, tsüsteiinhape, metioniin, tsitrulliin.

Punasega on tähistatud asendamatud aminohapped, mida on kokku 9 ja need kõik on juustes esindatud. See tähendab et need tuleb kindlasti saada söögist, sest keha ise neid ei tooda.

Oranžiga on tähistatud tinglikult asendamatud, st teatud tingimustel (haigused, stress) tuleb neid juurde süüa, sest keha ise ei ole võimeline neid piisavalt tootma. Toodud loetelust on selge, et enamus juuste ehituskividest on kas täielikult või teatud tingimustel vajalik saada igapäevasest toidust. See on põhjus, miks juuste (hea) tervis saab alguse tasakaalustatud mitmekülgsest toidusedelist. Uuringuid toidu mõjust juustele on tehtud, samas kirjanduses väidetakse, et esialgu on neid ebapiisavalt, et põhjalikke järeldusi teha. Suure kindlusega võib väita, et konkreetne toidusedeli koostis ei mõjuta juuste tervist, kuniks vajalikke aminohappeid on piisavalt. Eriti kehtib see väävlit sisaldavate aminohapete kohta, milleks on metioniin ja tsüsteiin. Siinkohal tuleb arvestada, et metioniin on asendamatu ja aluseks tsüsteiini sünteesile. Selle aminohappe vähesus annab tunda keratiini disulfiidsidemetes, mille vähesus suurendab juuste katkevust. Sellised aminohapete puudused tekivad pigem mitmesuguste ekstreemsete dieetide korral, või pikaajalise ühekülgse toitumisega.

Igapäevaselt ainult kohvi ja saiakesi manustades pole lootust, et juuksed säravaks ja kauniks saavad/jäävad. Arvestame juuste elutsüklit (vt juuste elutsüklit allpool) ja kasvufaasi kestust, mis tähendab et ükskõiksus või hoolimatus oma toidusedeli suhtes annab juustes ikka väga kaua tunda. Hea lugeja huvides on kindlasti oma toidusedelile tähelepanu pöörata. On ju ka soenguid parem tervetesse juustesse teha.

Juukse tekstuur iseloomustab juuksekarva läbimõõtu, mis jaotatakse kolme gruppi: jämedad (paksud), keskmised ja peened. Tekstuur on pigem kaudne mõõdik, seda juba grupeerimise tõttu. Täpne oleks diameeter, aga seda enamus inimestest ei saa mõõta tehniliste vahendite puudumise tõttu. Seega jääb üle hinnang läbimõõdule. Nende omavaheline kokkuleppeline seos on järgmine:

Keskmine tekstuur iseloomustab normaalseid juukseid, nende jaoks pole vaja mingeid täiendavaid abinõusid tüüpilisel töötlusel. Jäme juus on raskem töödelda, seda nii värvimisel, püsilokkide kui sirgendamise juures.

Peen juus on hõlpsasti töödeldav, aga see tähendab ka ohtu ületöötluseks ja kahjustusteks. Juukse tekstuur on väga individuaalne omadus, see muutub isegi sama isiku skalbi eri osades, nt pealael võib juus olla jäme ja kuklal peen. Keskmine juuksekarva diameeter suureneb 20-ndate algusest kuni 30-ndate keskpaigani, sealt edasi hakkab aegamisi vähenema.

Tekstuuri saab hinnata lihtsa testiga. Eelduseks on selliste testide juures puhtad juuksed, st esmalt pesu ja kuivatus. Kuivatus peab olema leebe, esmalt rätt ümber pea, seejärel õhu käes. Puhtad juuksed peavad olema puhtad kuni testini, st vältida tegevusi, mis naha märjaks ajavad.

Lihtne test eeldab juuksekarva võrdlust niidiga, milleks valitakse regulaarne, st jämedusega 40wt/25tex. Lõika üks jupp niiti, u 15-20 cm pikk ja aseta valgele paberile. Niit võiks olla juustele lähedase värvusega, et see aspekt ei takistaks võrdlust. Võta juustest paar pikemat karva, võimalikult juure lähedalt (lõika, tõmba). Juuste tekstuur sõltub ka asukohast, seega vali mitu kohta. Aseta need paberile kõrvuti niidiga ja hinda nende läbimõõdu erinevust, võrreldes niidiga. Tulemus annab tekstuuri:

1. peen – kui juus on peenem niidist
2. keskmine – kui juus on ligilähedaselt sama läbimõõduga
3. jäme – kui juus on jämedam kui niit.

Poorsus iseloomustab juuste võimet imada endasse välist niiskust. Seda mõjutab soomuskihi keratiinplaatide seisukord, ning hinnatakse seda skaalal: madal, normaalne ja kõrge. Normaalse juukse korral on keratiinsoomused küll tihedalt tüve vastas, kuid soomuste vahel on ruumi ka niiskusvahetuseks. Kui soomused on tihedalt tüve vastas ja niiskusel on raskusi nende vahele pääsemisega, on tegemist madala poorsusega. Kõrge poorsuse korral niiskusvahetuseks takistusi praktiliselt pole, aga sel juhul ei jää niiskus ka karva sisse pidama, et seda vajalikul määral niiskena hoida. Loomulik niiskusesisaldus europiidi kahjustamata juukse näitel ja toatemperatuuril on vahemikus (6-14)%, õhuniiskuse vahemikus 30-70%.

Juuksekarva poorsus on normaalselt umbes 20%, mis tähendab märja juukse jaoks kaalu lisandumist 12–18%. Niiskuse imendumine on kiire protsess, esimese nelja minuti jooksul siseneb karvatüvesse ¾ kogu võimalikust imenduvast niiskusest. Juuksekarva imenduv niiskus mõjutab peamiselt karva läbimõõtu, märg karv on u 14-16% suurema läbimõõduga. Samas juukse pikkus märjal juuksel praktiliselt ei muutu, kirjanduses on märgitud pikenemist u 2%. Niiskuse imendumine sõltub niiskuse pH tasemest. Kui pH on madal (happeline), siis on imendumine piiratud, see kasvab järsult kui keskkond muutub leeliseliseks (pH kasvab). Poorsus mõjutab juukse tervist üldiselt, elastsust ja tekstuuri spetsiifiliselt.

Poorsust saab jämedalt hinnata lihtsalt, nii kuiva kui märga juust käega katsudes. Kui juuksed on kuivana nagu õled, ja märjana nagu kummipaelad, siis on tegu ülemäära suure poorsusega. Kui käega katsumise tunnet ei usalda, võib teha vähem subjektiivse testi – veeklaasi testi. Selleks tuleb juuksed esmalt pesta ja kuivatada, viimast siis mähituna rätti ja edasi õhu käes. Fööne ega muid selliseid vahendeid mitte kasutada.

Veeklaasi test

• täida klaas toasooja veega
• võta peast mõned juuksekarvad ja aseta need klaasi
• oota 3 min ja vaata tulemusi

• Madal poorsus: kui karv jääb pinnale, nagu ei märguks üldse.
• Normaalne poorsus: karv vajub vette, aga saavutab tasakaalu ja põhja ei vaju.
• Kõrge poorsus: kui karv vajub kiirelt põhja.

Keemiliselt või kuumusega töödeldud juus on alati poorsem kui töötlemata juus. Madal poorsus samas näib säravamana, sest suurem osa valgusest peegeldub juukselt tagasi. Normaalne juus ei ole nii särav, paraku.

Madala poorsusega juus on raskesti mõjutatav, seda on raske värvida ja lokitada. Selline juus vajab enne töötlust pehmendamist. Kõrge poorsuse korral on vastupidi, soomuskiht avatud välisele mõjutusele, samas kaotab juus kuiva õhu korral kiirelt niiskust, mis muudab selle nõrgaks ja katkevaks. Keemiline töötlus on kahjustatud soomuskihi korral riskantne tegevus, sellised mõjutused toimuvad oluliselt kiiremini ja suuremas ulatuses kui normaalsel juuksel.

Hooldusnipid kõrge poorsuse korral

1. Kahjustatud soomuskihi korral aitab proteiinhooldus, kord või kaks kuus. Kahjustatud soomuskihti ei saa otseselt parandada, siis peab ootama selle osa väljakasvamist. Proteiinhooldus aitab seda seisundit leevendada, täites väljalangenud keratiinsoomustest jäänud tühikud.
2. Kasuta pähejäetavat palsamit, selle järel kanna juustele looduslikku õli, et niiskust lukustada. Selleks sobib hästi ka sheavõi.
3. Madalam pH (happelisem keskkond) aitab sulgeda soomuskihi keratiinplaatide vahesid. Selleks sobib juukseid loputada õunaäädika lahusega (2 spl tassi vee kohta).

Hooldusnipid madala poorsuse korral

Antud juhul on hoolduse eesmärgiks soomuskihi läbilaskvuse suurendamine.

1. Juuste aurutamine aitab keratiinsoomuseid kergitada, kasuta seda palsami juures. Aurustaja puudumisel sobib ajutine lahendus kilekoti ja fööni näol, samuti kuum käterätt juuste umber.
2. Kasuta niisutajatega rikastatud tooteid, kus on lisatud nt glütseriini, propüleenglükooli jms.
3. Kasuta sagedamini puhastavaid šampoone, sest suletud soomuskiht korjab endale jääke rohkem külge.
4. Väldi pesujärgselt raskemate võide (nagu sheavõi) kasutamist.
5. Niisuta juukseid märjas olekus, vesi aitab soomuseid kergitada.

Juuste rasusust hinnatakse skaalal, mille otspunktid on rasune ja kuiv. Seda saab hinnata lihtsa testiga. Testi eelduseks jällegi pestud juuksed. Lase juustel normaalselt õhu käes kuivada. Eelduseks ka tegevuste puudumine, mis ajavad naha märjaks ja higiseks. Ära mingeid hooldustooteid juustele lisa, kõik olgu naturaalne. Lase pestud juustel vabalt olla 12h, mille jooksul toimub tavaline rasunäärmete töö. Näiteks õhtul juuksepesu ja hommikul kontroll.

Hommikul võta üks salvrätt (vm sarnane) ja vajuta see vastu peanahka pealael. Hõõruda pole vaja, piisab vajutusest. Lisaks testi teise salvrätiga kõrva tagant.

• rasune juus: kui salvrätil on selgelt nähtav õline laik.
• normaalne juus: kui salvrätil on nähtav kerge jälg, aga mitte selge laik.
• kuiv juus: kui salvrätil pole mingit plekki.
• kombineeritud juus: kui ühes asukohas pole mingit õlijälge, aga teisest võetud proovil on.

Testi võib korrata erinevatel päevadel. Testi tulemusi võivad mõjutada mitmed tegurid, nt õhuniiskus.

Elastsus iseloomustab juuste võimet ilma katkemata pikeneda ja tagasi endistesse mõõtmetesse taastuda. Seda omadust hinnatakse märja juukse korral, kuiv juus on vähema elastsusega. Elastsuse skaalal on kolm hinnangulist väärtust: madal, normaalne ja kõrge.  Märga juuksekarva on võimalik venitada kuni 30% pikemaks ilma seda kahjustamata. Juuksekarv ei ole ideaalselt elastne materjal. Pärast venitamist võtab esialgse pikkuse taastumine aega. Vees venitades on see aeg suhteliselt lühike, aga siiski mõned tunnid, seetõttu käitub juus nagu viskooselastne materjal.

Elastsuse hindamiseks vali üks juus enda peast, samuti tee mitu testi erineva piirkonna juustega. Juus peab olema märg. Hoia karva kindlalt sõrmede vahel ja venita seda ettevaatlikult, järeldused tee vastavalt tulemusele:

• Väga elastne: kui juus kannatab pikalt venitamist, kolmandiku või isegi enam pikemaks, on tegu elastse juuksega, mis on tavaliselt ka väga tugev.
• normaalne: kui juus kannatab natuke venitamist (10-20% pikemaks) enne katkemist, on tegu normaalse elastsusega.
• väheelastne: kui juus katkeb venitamisel praktiliselt kohe, on tegu madala elastsusega ehk väheelastse juuksega. Selline juus on tavaliselt ka nõrk, mis paneb piirangud soengutele. Nende kuju on raske muuta, püsilokk ei taha õnnestuda või siis kaotab kiirelt oma vormi.

Normaalse ja kõrge elastsusega juuksed on kergesti soengusse sätitavad, nende kuju on hõlpsasti muudetav.

Juuste lainelisuse (lokkide) muster erineb teistest siintoodud omadustest, kuna tal pole seost juuste tervisega, tegemist on meeldimise/mittemeeldimise tasandiga. Küll aga mõjutab see omadus soengute valikut, seega on seda kasulik teada.

Juuste klassifitseerimine

Juuste klassifitseerimiseks on kasutusel mitmeid süsteeme. Tuntuimad neid on Walkeri süsteem, FIA ja LOIS (vaikselt hääbub). Nende süsteemidega on selline olukord, et paljud tuntumad juuksestilistid või valdkonna ajakirjad on püüdnud enda süsteeme luua. Ka praegu on päris mitmeid selliseid süsteeme kasutusel (loe nt siit). Aga need pole väga suure levialaga, pigem mõne kitsama huvirühma piires. Selliseid väiksemaid süsteeme uurides võib väita, et suuremas osas on nende fookus lokkis juuste kirjeldamisel.

Enim kasutust leidnud süsteemi autoriks on Andre Walker, keda teatakse ka kui Oprah isiklikku juuksestilisti. Walkeri süsteemi kohaselt on juukseid nelja tüüpi: sirged, lainelised, lokilised ja krussis. Enda juuste tüübi määratlemiseks tuleb samuti juuksed esmalt pesta, nagu kõigi eelnevate testide puhul. Kuivatamine olgu samuti leebe, esmalt rätt pähe ja seejärel lasta õhus kuivada. Eemalda juustest mõni karv ja aseta paberile, võrdle siintoodud tabeli näidetega.

• 1. tüüp –  sirged, läikivad ja vetruvad. Neile on raske lokke teha. Need on ka kõige rasusemad. 1c on omane asiaatidele. 1. juuksetüüpi on raske kahjustada.
• 2. tüüp – lainelised, jääb sirge ja lokilise vahele. Suurem kalduvus säbruliseks, võrreldes sirge juuksega. Tüübid b ja eriti c on raskemini stiliseeritavad.
• 3. tüüp – lokid, s- ja vahel ka z-mustriga. Juus annab mahulisema soengu, samas kalduvus kahjustustele.
• 4. tüüp – krussis, keerdvedru mustriga. Üsna habras, märjana kahaneb.  Soomuskiht on õhem, kahjustustele vastuvõtlikum.

Juuksekarva kuju on otseselt seotud selle ristlõike geomeetriaga, mis omakorda seostub karva päritoluga (vt joonist).

FIA süsteem kasutab juuste klassifitseerimiseks nende lokimustrit, karva paksust ja üldist juuste mahtu. Üldine maht annab adekvaatse pildi ka juuste tekstuurist, mistõttu võiks seda kasutada tekstuuri määratlemisel. Mahu test põhineb hobusesabasse keeratud juuste ümbermõõdul. Seda võib mõõta juuksekummi pealt mõõdulindiga.

Juuksed kasvavad keskmiselt 1-1,5 cm kuus, suvel rohkem ja talvel vähem. Juuste elutsüklis on kolm selgesti eristuvat faasi:

1. Anageen (kasv): keskmiselt 3-6 aastat, karva moodustumine ja pidev kasv.
2. Katageen (üleminekufaas): 1-2 nädalat, nääps kahaneb, kortsub, tõmbub kokku,  keratiini süntees katkeb.
3. Telogeen (puhkefaas): u 3-4 kuud. Puhkus tähendab et juus on ootel, kuniks mingi sündmuse tõttu nääpsust eemaldatakse (pesu, kammimine jne). Seejärel hakkab kogu tsükkel otsast peale, samas nääpsus hakkab kasvama uus karv.

Normaalses olukorras on ligikaudu 90% juustest anageenis, u 1-2% on üleminekufaasis ja ülejäänud telogeenis. Kasvufaas kestab keskmiselt  3-6 aastat, meestel on see lühem. Asiaatidel on kasvufaas pikem, kuni 7 a. Leidub ka erandlikult pika kasvufaasiga inimesi, kellel juuksed kasvavad väga pikaks (vt huvitavaid fakte). Anageeni/telogeeni suhtarvu saab kasutada kiilanemise kriteeriumina, sel juhul suhtarv hakkab vähenema.