Me oleme peaaegu lumeilvesed

Oktoobri viimane pühapäev saime harjumuspäraselt kokku, et pühenduda ilule, sammudele, võhma kasvatamisele. Jaa, see on meie traditsiooniline matk Parma poole! Mis muide sel korral kulgeski osade jaoks päriselt Itaalias Parmas ja osade jaoks siinsete tippude vallutamisena.

„No kuidas teil seal ilm on?“ on tuttavalt tüüpiline vestluse alustamise küsimus, kas pole? Kui praegu sellele päris ausalt vastata, siis ilm on muidugi hall, sombune ja kummalised sademedki kukuvad aga maha ja kasvavad lompideks. Sügiskaamos, täielikult. Aga kui meie käest seda küsida kuu viimasel pühapäeval, meie matkapäeval, siis nende peatselt täituva kahe matka-aasta jooksul on meil vedanud. Jaburalt vedanud! Ka oktoobri viimane pühapäev paitas meid teekonnal lumeilvesteks sirgumiseni sõber päike, keda polnud juba nädalapäevi kohanud.

Kes need lumeilvesed õigupoolest on? Lumeilveseks kuulutatakse iga mees või naine,
kes tõuseb talvel, suuskadel või ilma kahe päevaga omal jõul kahekümne Eestimaa kõige kõrgema mäe otsa. Meie saime ennast kuulutada lumeilvese kutsikateks, sest tippe vallutasime Tootsilikult poole jagu. Kui äge see retk oli. Heakene küll me kõik teame ju Suurt Munamäge ja Vällamägi on samuti tuttav aga kui paljud meist ikka on kuulnud Iisraelimäest, Luku mäest, Haragamägist ja no üldse, kes on Haanjamaad sedasi vallutanud? Kõik meie 10 vallutatud tippu olid kõrgemad kui 280 meetrit. Nii et sellise rohkem kui 10 kilomeetrise käiguga sai kõik need tipud kokku liites ronitud 3000 meetri kõrgusele. See number kõlab juba kaunis uhkelt ????

Kutsikad said igatahes naha märjaks, põsed õhetama ja täieliku serotoniinilaksu. Loomulikult ei olnud iga tipu võtmine ainult lust ja kepslev jalake. Vällamägi oma järsu nõlvakuga ajas pulsi kenasti üle 140ne. Ka viimasena Suure Munamäe otsa tõusmine tundus ikka väga vaevaline ja liiga kauge sihtmärk, aga kui ta võetud sai ja torni otsas tõdetud kui ilus see Haanjamaa ikka on, siis oli naeratus pääääris lai. Muidugi me olime kahe eelneva matkaga kenasti trenni ka teinud. Augusti lõpus õppisime orienteerumist ja septembri lõpus käisime Pärnu jõel kanuutamas.

Vallutatud tipud järjekorras: Mustikmägi (284,9 m), Kullipera mägi (281,5 m), Vällamägi (301,7 m), Papisöödü mägi (289,6 m), Iisraeli mägi (285,5 m), Rohtõsuu mägi (291,7 m), Kivestümägi (288,1 m), Haragamägi (291,1 m), Lukumägi (282,1 m), Suur Munamägi (317,4 m).

Novembrikuu viimasel pühapäeval ootab meid juba mulgimaa.