nimetatakse juuste värvi muutmise protseduuri. Miks keegi oma juuste värvi muuta tahab, võib olla sügavalt individuaalne, aga peamiselt on see kosmeetiline põhjus. Mood võib hetkel soosida seda värvi, mida loodus ei ole andnud, uus kleit vajab juustega kooskõla, mingi sündmus vajab uut välimust, juuksed on halliks läinud jne.Loomulik juuksevärv varieerub inimestel albiinost blondini, peegeldades etnilist päritolu (europiid, mongoliid, negriid), samuti ka muid omadusi nagu vanus, tervis, menüü.

Juuste värvimisega on inimkond tegelenud teadaolevalt vähemalt viimased paar tuhat aastat. Selleks on kasutatud mitmesuguseid taimseid, loomseid ja mineraalseid ühendeid. Ja nii kuni 20. sajandi alguseni välja, kui prantsuse keemik Eugene Schuller 1909 a sünteetilise juuksevärvi leiutas, mille põhiliseks toimeaineks oli  parafenüülenediamiin. Samas asutas ta selle tootmiseks kompanii, mis juba aasta pärast sai endale tänapäeval väga tuntud nime – L’Oreal.

Juuste värv näitab tegelikult juustelt vaataja silma peegeldunud valguse spektriosa. Kui tagasi peegeldub ainult punane valgus, siis nimetatakse juukseid punasteks. Siit on juba mõistetav, miks juuste värvus on vaataja jaoks erinev, sõltudes valgusallikast. Kui vaadata punaseid juukseid näiteks sinises valguses, näiksid need vaatajale mustana – midagi ei peegeldu tagasi. Juuste värv – see on peegeldunud valgus.

Juuste värvi määrab juuksekarva kiudtüves asuv pigment melaniin, mida toodetakse karvanääpsude pigmendirakkudes melanotsüütides. Melaniin esineb mustjas-pruuni ja punakas-kollase (feomelaniin) vormina. Kõik juuste loomulikud toonid on nende kahe melaniinitüübi kombinatsioonide (osakaalude) tulemus. Tumedamate juustega inimestel on ülekaalus mustjas-pruun melaniin, heledamate juuste korral on ülekaalus punakas-kollane melaniini vorm. Mustad, pruunid ja blondid juuksed eeldavad mustjas-pruuni melaniini domineerimist. Kui melanotsüüdid enam pigmenti ei tooda, tekivad kiudtüves tühikud ja juuksed paistavad hallina.

Põhimõtteliselt on kolm moodust juuste värvimiseks: juukseid võib pleegitada heledamaks, võib lisada kunstlikke värvaineid või kasutada kahe eelmainitu kombinatsiooni.

Juuksevärve saab klassifitseerida nende mõju püsivuse järgi püsivateks, poolpüsivateks, ajutisteks (nt värvivad loputusvedelikud) ja muudeks (nt looduslikud, taimsed). Püsivad ehk oksüdeerivad on kõige laiema kommertskasutusega. Sellised värvid koosnevad  lähteainetest, millest protsessi käigus formeeruvad aktiivsed vaheained; värvisidujad, mis kondenseeruvad koos aktiivsete vaheainetega; oksüdeerija (vesinikperoksiid), lisaks veel pindaktiivsed ained, konservandid, pH reguleerijad, niisutavad lisandid. Püsivärvide töökeskkond on leeliseline, tavaliselt pH on vahemikus 8-12. Lähteainete, sidujate ja oksüdeerija proportsioonide muutmisega saab muuta juuste heledust.

Igas juuksevärvis, mis kestab kauem kui 12 šampoonipesu, leidub kaks järgmist kemikaali:

♦ vesinikperoksiid — aitab käivitada värvi moodustamise protsessi ja võimaldab kestvama mõjuga värvimist. Tootjad teavad, et mida rohkem vesinikperoksiidi, seda suurem kogus väävlit juustest eemaldatakse, mis muudab juuksed jäigemaks. Aga keegi ei taha ju endale juuste asemel traate! Seetõttu piiratakse oksüdeerija sisaldust juuksevärvides kõige rohkem 30%-ga.

♦ ammooniumhüdroksiid (ammoniaagi vesilahus)– see nõrk leelis võimaldab juuksevärvil tungida soomuskihi keratiinplaatide vahelt kiudtüve sisse, melaniini juurde.

Uuem trend on püsivärvides ammoniaagi vähendamise suunas, turul on ka värvid, millele on lisatud atraktiivsust tõstev kleebis “Ammonia Free” vms. Siinkohal tuleb rõõmsate tarbijate entusiasmi veidike kahandada. Püsivärvi jaoks vajatakse leeliselist keskkonda, et avada juuksekarva soomuskiht ja lasta värv korteksisse. Konkreetne keemiline reaktsioon ei hooli tarbijate emotsioonidest, see hoolib ainult kõrgemast pH-st. Kui seda ei saa teha ammoniaagi vesilahusega, võetakse mingi asendaja. Asendaja samas pole sugugi vähem kahjulik, pigem vastupidi! Tootja saab küll lisada ahvatleva sildi “Ammonia Free” ja tarbija tõttab rõõmsalt seda ostma, aga kahju juustele ei vähene, hoopis suureneb! Tegelik probleem on just kahjulikkuses, mitte konkreetselt ammoniaagis. See on näide pseudoprobleemidest ja nende lahendamisest, kus kõik justkui oleks rahul, aga probleem jääb alles ja on suurem kui enne.

Ammoniaagi asendajana kasutatakse mitmesuguseid sünteetilisi ühendeid, mida leiab lühenditega MEA, TEA, AMP. Tüüpiline asendaja on etanoolamiin, lisaks veel selle derivaadid. Kui huviline tahab nüüd teada, milline kahjulikum on, saab selleks kasutada mitmesuguseid kemikaalide andmebaase, nt üks on aadressil www.ewg.org.

Selles andmebaasis on kahjulikkus märgitud 10-palli süsteemis, kus 1 on tähisega LOW ja 10 tähisega HIGH. Selle andmebaasi kohaselt on ammoniaagi vesilahuse kahjulikkus 3, etanoolamiinil 5-6! Lisame võrdluseks samast andmebaasist tavalise joogipiirituse – etanooli, mille kahjulikkus on 2. See annab juba ettekujutuse nendest ammoniaagi-vabadest värvidest ja nende vähesest kahjust.

Võtame ühe näite praktikast, ei midagi isiklikku. Olgu selleks tuntud tegija toode L’Oreal Natural Match No-Ammonia, mis oma nime poolest sobitub hästi siia näitesse. Huviline võib selle karbilt lugeda koostist, kus muuhulgas on märgitud Ethanolamine. Olemegi tagasi alguses, et ammoniaak läks väheteadlike tarbijate soovil välja, aga kahjulikkus ei vähenenud. Et kui ei tea, siis see ei saa ju kahjustada?

Arvestame ka asjaoluga, et ammoniaak on looduslik, asendajad kõik aga sünteetilised. Põhjus ammoniaagi vahetuseks oli selle spetsiifiline aroom (leidub ka laudas, üldse sõnnikus). Aga me teame ka rahvatarkust, et kõik pole kuld, mis hiilgab. Seda ütlust juuksevärvidele laiendades – kõik pole kahjutu,  mis hästi lõhnab! Pealegi, sõnnik on meie tuleviku väetis. Ammoniaagivaba teema kohta on asjakohane ingliskeelne ütlus – BUZZ!

Juuste värvimisel ja värvi valikul saab toetuda rahvusvahelisele värvikaardile (ICC), mida kasutatakse juuksevärvide klassifitseerimiseks. Enamik juuksevärvi tootjatest kasutavad ka seda, aga mitmetel on enda süsteem, mis võib mõnevõrra erineda.  ICC koosneb komplektist numbritest, mis kirjeldavad kahte juuksevärvide omadust: loomuliku tooni heledust (must-valge skaala) ja värvitooni. Numbrikombinatsioonis esimene kirjeldab heledust (heledam/tumedam), teine põhitooni (värvust), kolmas sekundaarset tooni (värvust). Täpsed numbrid võivad  tootjate lõikes erineda.

Heledus on antud kümnepallisüsteemis täisarvudega 1-st 10-ni. 1 on kõige tumedam (must, seda armastavad gooti fännid) ja 10 on kõige heledam (hele blond). 2 on tüüpiliselt Aasia/Indoneesia päritolu juus. Must tähendab et valgus sellelt juuksekarvalt praktiliselt tagasi ei peegeldu, seepärast silm tajub seda mustana. Blond jällegi tähendab, et peaaegu kogu valgus peegeldub tagasi. Mõned tootjad kasutavad ka süsteemiväliselt ekstrablondi jaoks täiendavalt 11 ja 12. Numbrid 1-5 tähistavad pruuni eri tasemeid, 6-10 blondi tasemeid. Kui võrrelda 8-nda taseme blondi tasemega 10, siis saab öelda, et tase 10 on kaks astet heledam.

Heleduse skaala koos näidete ja nimetustega on toodud alljärgneval pildil.

1 – must

2 – väga tume pruun

3 – tumepruun

4 – pruun

5 – helepruun

6 – tumeblond

7 – blond

8 – heleblond

9 – väga hele blond

10 – heledaim blond

Toone nummerdatakse vahemikus 0.1 kuni 0.9. Juuksevärvid võivad olla ainult baasvärvina, mida kirjeldatakse heleduse skaalal,  aga võivad olla ka toonitud kuni kolme tooniga. Lõplikule värvitoonile avaldab suuremat mõju eespool asetseva numbriga toon ehk siis üldjuhul põhitoon.

ICC süsteemis on põhivärvideks punane, sinine ja kollane. Kui need kolm võrdsetes osades kokku segada, on tulemuseks pruun. Kahte põhivärvi võrdsetes kogustes segades saadakse sekundaarne värvitoon. Sekundaarseid värvitoone on samuti kolm:

1. kollane+punane=oranž
2. kollane +sinine=roheline
3. sinine+punane=violetne

Tertsiaarsed värvitoonid saadakse võrdsetes osades põhi- ja sekundaarse tooni segamisel, kokku on neid 6.

1. kollane + oranž = oranž/kollane
2. kollane + roheline = kollane/laimiroheline
3. sinine + roheline = sinine/roheline
4. sinine + purpurne = sinine/violetne
5. punane + purpurne = punane/violetne
6. punane + oranž = punane/oranž

Põhi-, sekundaarsete- ja tertsiaarsete värvide seoste näitamiseks kasutatakse värviratast.

Värvirattaga seonduvad kaks olulist reeglit:

1) kõik värvused saadakse kolme põhivärvi kombinatsioonidena.

2) värviratas näitab, millise värviga saab millist neutraliseerida, st tulemuseks saame naturaalse (toonimata) pruuni. Selleks tuleb vaadata vastastikku asetsevaid värve (vastandvärve), nt kollase põhivärvi vastas asetseb violetne. See aga, nagu eespool sekundaarsete värvide juures näidati, on segu sinisest ja punasest. Tähendab, need kokku segades saame jälle kolme põhivärvi segu, mis juba eelpool märgituna annab pruuni.

NB! Lisaks siintoodud ICC värvimudelile kasutatakse praktikas veel teisigi, nagu RGB ja CMY, seda aga juba teistes valdkondades. ICC mudel sobib juuksevärvide jaoks, mingit muud rakendust ei ole vaja siit otsida.  Mitmesugused nüansid nagu soojus/külmus ja sobivus toonide vahel on mõjutatud ka subjektiivsetest detailidest, sest inimsilma võrkkesta valgustundlikkus varieerub ka indiviidide lõikes (on ka värvipimedaid). Kui ikka mõni värv meeldib ja tuju paremaks teeb, siis see ongi peamine. Siin mängib juba rolli ka platseeboefekt, igasuguse värvi võib enda jaoks meeldivaks mõelda. Paljuski on see kokkusobivus ja ilu vaataja silmades, sellisena seda teemat tasukski võtta.

Siintoodud värvirattal on küll loetud arv värve, aga tuletame meelde koolifüüsikast, et valguse spekter on pidev suurus. Seetõttu on neid varjundeid ja varjundite varjundeid võimalik tekitada lõputult, lihtsalt rattale ei mahu. Küll aga ei ole lõputu päris praktiline, seda nii tootjate kui tarbijate seisukohast. Kulukas toota, keeruline valida. Konkreetne varjund koos oma nimetusega on sisuliselt kokkuleppe küsimus. Piltlikult keegi (kunstnik, disainer, tootja vms) pani näpu nähtava valguse spektrit tähistaval skaalal mingile punktile (vahemikule) ja ütles, et selle nimetame selliseks, ja ongi olemas. Siis tuleb see varjund veel korralikult turundada, teha mõned moeshowd uue moevärviga, osta mõned moeajakirjade esikaaned reklaamiks jne. Ja ongi jälle olemas uus värvivarjund ja kuum trenditoode.

Oluline aspekt juuksevärvi valikul on naha toon, et juuksevärv sellega kokku sobiks. See omadus jaotatakse värvide valiku lihtsustamiseks kolme gruppi:

• soojad toonid
• neutraalsed toonid (sooja ja jaheda kombinatsioonid)
• jahedad toonid.

Miks just selline jaotus? See on paljuski pikaajaliste tähelepanekute tulemusena kujunenud, et silmale on mõned värvikombinatsioonid meeldivamad vaadata. Mõned jälle on kohe väga vastukarva ja teevad silmale lausa haiget.

Võib küsida, miks üldse mingite soojade ja külmade toonide peale mõelda? Tahaks lihtsalt värvi muuta.

Juukseid värvitakse ju muuhulgas ikka selleks, et parem välja näha. Vastuolu enda nahatooniga võib tulemuse hoopis vastupidiseks muuta. Kindlam valik on värvide juures nahatooniga arvestada ja sellega kooskõlaline värv võtta. Professionaalid ei pruugi seda juhist järgida ja võivad täpselt vastupidi teha, aga nemad teevad seda teadlikult mingi kindla eesmärgiga. Tavakasutaja ei saa sellist käitumist järgida.

Meenutame siinkohal eelnevat, kuidas värvirattal asuvad värvid omavahel suhestuvad. Kui naha- ja juuksetoonid satuvad vastandvärvide hulka, on tulemuseks mingi ebamäärane luitunud pruun, tähendab et kõrvalvaataja ei näe seda tulemust nii roosades värvides, nagu plaanitud sai. Värvid ei pruugi otseselt vastandid olla, aga võivad ka selle lähedased olla ja pildi ära rikkuda. Seepärast tuleks värvid valida värviratta samalt poolelt, kas jaheda või sooja hulgast. Et naha toon on ette antud looduse poolt, jääb üle juuksetoon sellega sobitada.

Nahatooni juures vaatame laiemat pilti. Iga inimese nahatooni määravad kolm keemilist ühendit: hemoglobiin (punane); melaniin (mustjas-pruun ja punakas-kollane); karoteen (A-vitamiini provitamiin, kollakas-oranž).  Geenid määravad nende ühendite kombinatsiooni, mis tekitab unikaalse nahatooni. Melaniin määrab asukoha sooja-jaheda skaalal, hemoglobiin ja karoteen annavad sellele värvivarjundid, nagu Tume Jahe või Hele Soe.

Toome siinkohal mõned käepärased testid, kuidas enda nahatooni sooja-jaheda skaalal määratleda.

• Veenitest. Vaadake oma randmete siseküljel paistvaid veene. Kui need paistavad sinakad, on tõenäoliselt tegemist naha jaheda tooniga. Kui paistavad rohekad, on tegu sooja tooniga. Veenid ei ole mõistagi rohelised, need paistavad sellistena läbi kollase alatooniga naha (vt eespool, kollane+sinine=roheline)
• Silmad. Silmavärv võimaldab hinnata nahatooni. Jaheda nahatooniga inimestel on silmad sinised, hallid, või rohelised. Sooja tooni korral on silmad pruunid, merevaigu või pähklikarva. Miks nii? Arvestame et melaniin on ka silma võrkkestas.
• T-särk. Vaata valget T-särki enda näo kõrval. Kui nägu paistab sinakana, on tegu jaheda tooniga. Kui kollakana, siis sooja tooniga.
• Päevitus. Milliseks muutub nahk päikese käes? Kui kuld-pruuniks, siis on nahk sooja tooniga; kui tekib põletus ja nahk läheb roosaks, on tegu jaheda tooniga.

Enne juuste värvimist on alati soovitav värvi mõju testida. See on ainuke kindel viis teada saada, kuidas värv juustele sobib. Vajadusel tuleb ka rohkem kui üks kord testida. Ja kindlasti tuleb selleks kasutada naturaalseid, värvimata juukseid.

Vali üks koht küünarliigese lähedal käsivarre sisepinnal, puhasta see ja kanna vatitikuga sinna paar tilka juuksevärvi. Jäta see koht 24 h katmata ja vaata siis tulemust. Kui näed punetust, tunned sügelust või põletust vms ebatavalist, allergiale viitavat sümptomit, siis ära seda värvi kasuta. See on puhtalt ohutuse huvides. Võib ka juhtuda, et mingit allergilist reaktsiooni ei teki juustele kandes, aga kasulik on seda teada ja võimalusel arvestada.

Värvitud juuksed vajavad kindlasti hoolitsust. Järgmised nõuanded on abiks värvitud juustest suurema rõõmu saamiseks: